24. veebruar on möödas, kuid Eesti 100. juubelisünnipäeva pidustused jätkuvad. Meie saime oma külarahvaga palju positiivseid emotsioone ja kiitust nii kohviku kui ka näituse osas. Aga palju küsiti ka - kuidas sellised ideed tekkisid?
Selgitame siis veidi lahti.
Bussijaama kohviku idee tekkis 2017. aasta vabariigi aastapäeva järel. Ka tol korral oli ilm külm ja tuuline. Pakuks teed? Ehk ka kohvi? Võib-olla ka suupisteid, näiteks pirukaid? Võib-olla veel midagi. Niimoodi üksteisega arutledes ja mõtteid vahetades jõudsimegi kohviku mõtteni. Pärast seda, kui eelmisel suvel saime bussiootekojad korrastatud, jäi kuidagi iseenesest kõlama mõte, et vabariigi aastapäeval võiks avada kohviku bussijaamas. Leppisime ka kokku, et teed pakume kõigile tasuta, kuid kohvi ja suupistete eest tuleb inimestel raha välja käia.
Küsimus, et kellele läheb müügitulu, sai kiire lahenduse: üksmeelselt arvasime, et kuna alati on küsimus, kuidas leida projektidele omaosaluseks vajalikku summat, siis on kohvikupidamine hea võimalus sellele lisa tekitada.
Hea meel oli 24. veebruari hommikul tõdeda, et „natuke midagi suupisteks” kasvas rikkalikuks menüüks. Oli kohvi, glögi, võileibu, kooki, rosoljekorvikesi, vahvleid, küpsiseid, muffineid, pitsat ja tikuleibu.
Vallavanem Rait Pihelgas ja volikogu esimees Jüri Ellram aitasid veel enne Peetrisse kirikusse minekut viimaseid ettevalmistusi teha ja lisasid lauale jahimehevorstikesed.
Esimesed kliendid saabusid 30 minutit pärast avamisaega – need olid Kersti ja Arvo Sarapuu, kes avasid kassa, ostes igast asjast kodusele pidulauale midagi kaasa. Pärast seda oli kuni kohviku sulgemiseni ehk kella 15ni üks katkematu külastajate voog. Vahetult enne tseremoonia algust ausambamäel ja pärast selle lõppu oli isegi järjekord uksest välja. „Tuleb teha juurdeehitus,” viskasid kohvikud külastanud vallajuhid nalja.
Ootekoda meil küll soojemaks kütta ei õnnestunud, sest pakane oli krõbe ja katus ootekoja kohal pole just tihe, aga õnneks külastajad külma üle ei kurtnud – veidi soojem oli vast ikka kui päris õues.
Päeva üks vahvamatest seikadest oli kindlasti hetk, kui Rakvere-Pärnu bussijuht meie kohvikusse astus, ostis tassi kohvi ja sõitis Paide poole edasi. Veidi enne kella 13 pidasid kinni kaks prouat ja tegid seal oma #eestiminut pildi. Seega läksime me ka ajalukku!
Tagantjärele võib öelda, et üks hull idee jälle ellu viidud: suvised kodukohvikud on Eestis üsna tavapärased, kuid talvist bussijaamakohvikut ei ole meie teada küll keegi varem avanud. Täpne summa on veel kokku arvutamisel, aga tänu usinatele kohvikukülastajatele saime projektide ellu viimiseks olulise lisa. Seega – suur tänu kõigile, kes aitasid ettevalmistusi teha, kokkasid ja olid kohvikus müümas. Ja aitäh ka kõigile külastajatele.
Bussijaamakohvikusse saab jälle tulla 25. augustil, mil kohvikud avame Köisi ja Müüsleri küla bussipeatustes – neid on kokku 6.
Kuidas on omavahel seotud bussijaamade kohvikud ja Müüsleri vabadussõja ausammas, mille taasavamisest möödub augusti lõpus 30 aastat? Kui kuupäev lähemale jõuab, selgub ka see.
NÄITUSE "Sajandi kätetöö" Müüsleri Saare Seltsi näitustehallis idee autor on Müüsleri küla elanik Lea, kes pani omapoolse kokkuvõtte ettevalmistusest ja näitusepäevast kirja:
Möödunud aasta lõpupoole küsiti minult: ``Millise kingituse teie Eestile sünnipäevaks teete?``. Olin nõutu, sest polnud nagu mõelnudki sellele. Oli see juhus või mis, kuid ühel päeval, kui midagi kapist otsisin, jäid kätte minu vanaemaaegsed telgedel kootud linased tikandite ja rišeljöö pitsidega kaunistatud käterätikud. Mõni päev hiljem leidsin veel vanaema heegeldatud valgest niidist pitsilise voodikatte. Siis mõtlesin, et hoian neid imelisi asju, kuid kellele… Kapis ju keegi ei näe, mis kasu neist nii on. Teadsin, et meil külas on veel inimesi, kellel on vanaaegset käsitööd tallele pandud. Suhtlesin nendega ja kõik olid nõus kaasa lööma näituse korraldamisel. Otsustasime lisaks vanaemade-isade aegsetele töödele näidata ka uuemat, et oleks haaratud mitu põlvkonda ja kätetöö muutumine ajas. Nii saigi teoks mõte näitusest ``Sajandite kätetöö``. Näituse seadsime üles Müüsleri Saare Seltsi näitustehallis üheks päevaks, 24. veebruariks.
Nüüd, tagantjärele öeldes võib öelda, et näitus läks korda. Näitamiseks toodi kokku 393 eset viiekümne kaheksalt tegijalt. Neist kakskümmend kaks on juba manalas, ja nende töid kokku 161. Vanimad tööd on 19 saj. keskpaigast pärit imekaunid pitsid. Sugugi vähem kaunid pole ka 20. sajandi algusest pärit telgedel kootud linased käterätikud, millele tikitud initsiaalid või hoopis aegade jooksul villasest lõngast kootud kindad. Näitusele toodi väga erinevates tehnikates valmistatud asju – kudumid, heegeldused, tikanditega kaunistatud esemed, õmblustööd, rahvarõivad, kirivööd, suured seinavaibad, savitööd, isetehtud kandled, puidutööd, vitspunutised, pakinöörist põrandavaip, traadist punutud juurviljakorv jne.
Suur tänu kõigile, kes tõid vaatamiseks imelist käsitööd ning aitasid kaasa näitusepäeva õnnestumisele. Suur tänu ka kõigile külastajatele, käsitööhuvilistele, kes astusid sisse näitusehalli ja tundsid huvi meiekandi elanike kätetöö vastu. Aitäh!
Kõik näitusel olnud käsitööesemed pildistasime ka üles. Küllap sünnib sellest ka midagi ilusat!
Märtsi esimesel pühapäeval saame külatares jälle kokku, et päevast kokkuvõtteid teha ja alustada kevade ja suve kavandamist. Olete oodatud!
Õhtul käisime veel ausambamäele "valgustust panemas". Kell 20 oli vaatepilt selline:
Hiljuti 10-aastaseks saanud noormees ütles pärast nende kümnete küünalde süütamist, et "küll on hea, et Eesti on vaba ja me saame siia tulla niimoodi neid küünlaid süütama." Palju õnne, Eesti!
